Kuivaine mõju väärtusahela osapooltele ja hinnastamise analüüs

Eesti keskmine piima kokkuostuhind oli 2018. aastal 307 eurot/tonn. Selle näitaja poolest oli Eesti EL-s 22. kohal. Piima kokkuostuhind Eestis on viimase kümne aasta jooksul kõikunud vahemikus 210-338 eurot/tonn, kuid keskeltläbi on see olnud 12% madalam kui ELi keskmine. Seejuures pole märgata, et vahe märkimisväärselt väheneks. Eesti keskmine piima valgusisaldus oli 2018. aastal 3,38%. Selle näitaja poolest oli Eesti EL-s 14. kohal. Keskmine piima valgusisaldus on viimasel kümnel aastal olnud stabiilselt vahemikus 3,34-3,39%. Eesti keskmine piima rasvasisaldus oli 2018. aastal 3,87%. Selle näitaja poolest oli Eesti EL-s 19. kohal. Keskmine piima rasvasisaldus on Eestis vähenenud alates 2001. aastast, seejuures viimase 10 aasta jooksul 0,17 protsendipunkti võrra.

Eesti viimase 18 aasta statistika näitab, et samal ajal kui keskmine piimatoodang on suurenenud, on piima rasvasisaldus vähenenud. Kõrgema keskmise piimatoodanguga karjades on piima rasvasisaldus enamasti madalam. Sellest tulenevalt on levinud arvamus, et kõrge piimatoodanguga käib kaasas madal piima rasvasisaldus.

Jõudluskontrolli tulemusi uurides selgub, et suhteliselt kõrge keskmise päevatoodangu (29 kg) juures varieerub Eesti karjades piima rasvasisaldus vahemikus 3,6-4,4%. Seega on võimalik ka kõrge keskmise piimatoodangu juures saada Eesti oludes suhteliselt suure rasvasisaldusega piima.

Jooniselt 1 selgub, et perioodil 2007-2017 on Euroopa nendes piimandusriikides, millega Eesti piimandussektorit sagedamini võrdleme keskmine piimatoodang suurenenud. Ka summaarne rasva- ja valgusisaldus 1 kg piimas on suurenenud kõikides neis riikidest, välja arvatud Eestis ja Lätis. Kõikides teistes võrdlusalustes riikides on samaaegselt suurenenud nii piima summaarne piima rasva- ja valgusisaldus kui keskmine piimatoodang lehma kohta.

Joonis 1. Keskmine piimatoodang ning summaarne piima rasva- ja valgusisaldus Eestis ja valitud EL riikides 2007. ja 2017. aastal.

Allikas: A.H.Viira, EMÜ, Eurostati andmete alusel

Jooniselt 2 selgub, et piima rasva- ja valgusisalduse erinevus selgitab 56% ulatuses, miks erinevad EL liikmesriikides piima kokkuostuhinnad. Joonisel 2 on esitatud piima rasva- ja valgusisaldusega korrigeeritud ECM[1] piima kogus 1 kg toorpiima suhtes ja vastava riigi keskmine piima kokkuostuhind 2017. aastal. Kui võrrelda Eesti keskmist kokkuostuhinda Saksamaa omaga, siis arvestades Eesti piima rasva- ja valgusisaldust ei ole realistlik, et piima kokkuostuhind Eestis oleks sama, mis Saksamaal. Kui piima rasvasisaldus (aga ka valgusisaldus) jätkab vähenemist, siis Eesti ja EL keskmise piima kokkuostuhinna erinevus suureneb.

Joonis 2. Energia korrigeeritud piim (ECM) toorpiima kg suhtes ning keskmine piima kokkuostuhind EL liikmesriikides 2017. aastal

*% riigi nime juures näitab ühistuliste piimatööstuste turuosa 2010. aastal

Allikas: : A.H.Viira, EMÜ, Eurostati ja Hanisch et al. (2012) andmete põhjal

On ilmne on, et suurema rasva- ja valgusisaldusega piimast saab piimatööstustes rohkem lõpptooteid toota. Kui Eesti piima rasvasisaldus suureneks 0,1 protsendipunkti võrra, siis 2019. aasta juuni hindade juures oleks piimatööstuste aastane toodangu väärtus suurenenud 3,1 mln euro (0,8%) võrra ning toodangu väärtus ühe tonni töödeldud piima kohta oleks suurenenud 5,3 euro võrra. Peamiselt suureneks piima rasvasisalduse suurenedes või toodang. Kui Eesti piima rasvasisaldus oleks 0,1 protsendipunkti suurem, siis 2019. aasta juuni hindade juures oleks piimatööstuste aastane toodangu väärtus 3,1 mln euro (0,8%) võrra suurem ning toodangu väärtus ühe tonni töödeldud piima kohta oleks 5,3 euro võrra suurem. Peamiselt suureneks piima rasvasisalduse suurenedes või toodang. Kui piima valgusisaldus oleks 0,1 protsendipunkti võrra suurem, siis oleks Eesti piimatööstuste aastane toodangu väärtus 4,7 mln euro (1,2%) võrra suurem ning toodangu väärtus ühe tonni töödeldud piima kohta oleks 8,1 euro võrra suurem. Piima valgusisalduse suurenemisel suureneks juustu (v.a. kohupiim), vadakupulbri ja tihendatud vadaku toodang. Seega mõjutab iga 0,1 protsendipunkti rasva- ja valgusisaldust piimatööstuste toodangu väärtust mitme miljoni euro võrra. Piimatööstuste toodangu väärtuse kasv on aga üheks peamiseks piima kokkuostuhinna suurenemise eelduseks.

Kui potentsiaalne toodangu väärtuse kasv 0,1 protsendipunkti rasva- või valgusisalduse kohta ulatub miljonitesse eurodesse, siis miks piimandussektor seda väärtust ühiselt luua ei suuda? Üheks peamiseks põhjuseks võib pidada Eestis aastaid kasutusel olnud piima kokkuostuhinna kujunemise mudelit, milles baasilistest näitajatest madalama või kõrgema rasva- ja valgusisalduse eest tehtavad piima kokkuostuhinna maha- või juurdearvamised ei peegelda piimarasva ja –valgu tegelikku turuhinda. Eestis aastaid kasutusel olnud piima kokkuostuhinna mudelis on rasva eest tehtav juurde- või mahahindlus umbes kümme korda rasva turuhinnast madalam ja valgu eest tehtav juurde- või mahahindlus umbes kaks kuni neli korda valgu turuhinnast madalam.

Kuna senine piima kokkuostuhinna mudel on väärtustanud piima kogust, siis on piimatootjatel pikka aega puudunud majanduslik stiimul selleks, et piima rasva- ja valgusisalduse säilitamiseks või suurendamiseks midagi ette võtta. Kui jätta välja Balti riigid, siis kõikides teistes joonisel 1 toodud riikides maksavad piimatööstused piimatootjale sisuliselt tarnitud piimarasva- ja valgu koguse eest ning piimarasva ja –valgu hind peegeldab piimatoodete (nt või ja lõssipulber) turuhindade muutust ning muutub vastavalt sellele, kuidas piimatoodete hinnad muutuvad. Teisisõnu, teistes riikides on kasutusel piima kuivainel põhinev ning piima kuivainet väärtustav piima kokkuostuhinna mudel, mis annab piimatootjale selge signaali selle kohta, mida väärtustavad piima ja piimatoodete juures piimatööstus ja tarbijad.

Selle temaatikat aruteludes võib sageli kohata piimatootjate seisukohta, et piima rasva- ja valgusisalduse suurendamiseks tuleb piimatootjatel hakata keskmist piimatoodangut vähendama, aga see pole võimalik ei majanduslikult ega loomafüsioloogia seisukohast. Selle seisukoha näol on tegemist müüdiga ehk millegagi, mida arvatakse tõsi olevat, kuid mis seda ei ole.

Piimatootjatel on võimalik piima rasva- ja valgusisaldust mõjutada ka keskmist piimatoodangut vähendamata. Tõsi, mõju ei saabu üleöö ja vajab iga piimatootja puhul pikemaajalist tegevuskava. Kolm olulisemat tegurit, mida piimatootjad keskpikas perspektiivis oma karjade puhul mõjutada saavad on geneetika, karjatervis ja söötade, eelkõige põhisööda (silo) kvaliteet.

On teada, et praegu seavad Eesti piimatootjad tõumaterjali valides prioriteetseks keskmise piimatoodangu suhtelise aretusväärtuse. Rasva- ja valgutoodangu või rasva- ja valguprotsendi aretusväärtusi sama oluliseks ei peeta[2]. Samas on võimalik tellida, osta ja kasutada sellist tõumaterjali, millel on kõrge nii piimatoodangu aretusväärtus kui rasva- ja valgutoodangu aretusväärtused. Teadlik tõumaterjali valik loob geneetilised eeldused kõrge piimatoodangu juures piima rasva- ja valgusisalduse suurenemiseks.

Teine oluline tegur on karjatervis. Karjaterviseprogrammide juurutamiseks ning sellega kaasneva karjatervise muutuste ja majandusliku mõju hindamiseks teostati MTÜ Piimaklaster tellimusel viies piimatootmisettevõttes kaheaastane pilootuuring (aprill 2017 kuni märts 2019) (vt. https://piimaklaster.ee/karjatervis/). Programmi rakendamise tulemusena vähenesid ettevõtetes karja tervisega seotud kulud kuni 15 eurot ühe tonni piima kohta. Kahes karjas suurenes karjatervise üldise taseme paranemisel piima rasva- ja valgusisaldus, vastavalt 0,2 ja 0,15 protsendipunkti võrra.

Kolmas tegur on söötmine, eelkõige põhisööda, st silo kvaliteet ja söödaratsioonide tasakaalustatus. Tegemist on kompleksse teemaga, mis vajab vastavate ekspertide kaasamist.

Nii tõumaterjali valiku, veterinaarsete karjaterviseprogrammide kui sööda kvaliteedi ja söödaratsioonide tasakaalustatuse osas on ka Eestis vastavad erialaasjatundjad olemas, kellelt saab nõu küsida ja kellega koos lahendusi välja töötada. Seega on Eesti piimandussektori sisuka ja jätkusuutliku arengu üheks eelduseks seda arengut toetava turumehhanismi ehk piima kuivainet väärtustava kokkuostuhinna mudeli kasutusele võtmine. Ettepaneku piima kuivainet väärtustava kokkuostuhinna mudeli kasutusele võtmiseks saavad teha nii piimatootjad kui piimatööstused, kuid ideaalis võiks see olla piimatootjate ja piimatööstuste ühine tulevikku vaatav kokkulepe.

[1] ECM (energy corrected milk) tähendab mõõtpiima, mis on standardiseeritud käesoleval juhul piima rasvasisaldusele 3,5% ja valgusisaldusele 3,2%.

[2] Põlluäär, T. (2019) Kas kasutame tõuaretusest saadavat infot maksimaalselt? Eesti Tõuloomakasvatus, 2019-1.

 

Projekti elluviijaks on Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudi teadlased Ants-Hannes Viira, PhD juhtimisel

Pikem artikkel samal teemal on leitav Põllumehe Teataja 2019.a.oktoobrinumbrist

Lõpparuandega koos täieneb ka siinne kokkuvõte.